... selle pealkirja kirjutasin nii rõõmuga kui ka kerge võbelusega. Paar päeva tagasi nägin unes, et hakkasin asju pakkima (viimasel hetkel) ja enamus, mida vaja oli - oli puudu. Tundsin kuidas enda sees pinge kasvas - no ei ole meeldiv tunne. Aga õnneks... oli unenägu!
Olin häälestunud nii, et nädala alguses hakkan siis rohkem reisiasjadega tegelema. Kuna eelmine nädal oli saanud palju tööl olla ja ilmselgelt olin ennast ikka korralikult üle pingutanud, siis esmaspäeva hommikuks tundsin ennast veidi imelikult, käisin veel sõbrantsi juures kohvi joomas ja viskasin veel nalja, et peaks ikka enne veel trenni tegema see trepist tulek võtab ikka võhmale. Aga mis see väike väsimus ikka on. Peatselt tagasi koju jõudes oli ikka soe tunne ja ohoo, 39 palavikku! Olin saanud veel kõrvapõletiku ka - ei no tere-tore! Mis siis ikka, väike kõne perearstile ja peatselt olid vajalikud asjad olemas. Sest mul pole ju aega haige olla. Olen paar päeva kodus, siis sellest peaks piisama, aga seiklema lähen niikuinii.
Tõesti paar päeva lihtsalt magasin maha.
Täna teadsin, et linnatripi peaksin ikka ette võtma. Viimase info kohaselt tuleb välja, et Marokos um 10-12 kraadi päeval sooja ja ööseks hea kui miinustesse ei kisu. Teatud kohtades pidi isegi rohkem lund olema kui Eestis - hahhaa või meie siis läheme sooja suve nautima, eks kohapeal siis selgub täpselt mis saab. Aga mul ei ole korraliku matkajopet. Kogu aeg mõtlen, et peaks hankima, aga sinna see jääb.
Vean ennast voodist välja. Shoppamine on minu jaoks ikka väga piinarikas, kuid ma pean selle ära tegema. Korra vaatan netist ka hindasid ja need asjad kohe mitte mu eelarvesse ära ei mahu. Aga proovin õnne. Sõidan autoga - pole paar päeva väljas käinud, pole isegi paar päeva midagi söönud, sest isu pole veel tagasi tulnud, isegi jäätiseisu - vist jäin ikka päriselt haigeks - hahahhaa! Vaikselt palvetan omaette, et see shoppingutuur ikka väga valutult läheks. (Aga ega ma siis muidugi veel ostunimekirja pole teinud).
Vaatame korra Harakapessa, seal sageli uusi spordiriideid, äkki läheb õnneks. Sisenen poodi, olen tegelikult juba väsinud, suhelda väga ei jaksa, püüan olla nähtamatu. Kuid koheselt tuleb suur naeratus ja rõõmus tervitus küsides: "Kohvi või teed?" Tänan vaikselt ja keeldun eestlaslikult, mul ei olnud ju plaan suhelda. Vaatan paari asja ja koheselt hakkavad silma tuli-uued matkajoped gore-texi materjalist. Ja koheselt istub seljas ka, kas tõesti (ja mahub eelarvesse, taas palvetele vastatakse). Muidugi 70-aastane kunagi möldrielukutset pidanud müüa tuleb rõõmsalt kaasa elama, vaadates sügavalt silma sisse ja küsib: "Kallis laps, kuidas Sul läheb?" Mis siis ikka, surun maha oma tahan-omaette-ja-vait-olla oleku ja laskume peatselt aktiivsesse vestlusesse. Räägime reisimisest ja Aafrikast. Tema lapse-laps on abielus Gambia mehega ning tal on ka pisikesed mulatid lapse-lapse-lapsed. Tema jagab oma lugu, mina oma! Müüjanna silmad säravad ja ütleb, et ta on nii vaimustatud, et külmavärinad jooksevad üle selja. Ütleb lisades: "Kallis, ma luban, et sel ajal kui reisil oled mõtlen Su peale!" Appi kui armas!
Räägib, reisida tuleb igal võimalusel ja kui ressurssi vähem, siis tuleb mõistlik olla, iga päev ei pea ju sinki sööma - kirjutad paberile sink ja paned leiva kõrvale. Haahahahaa! Ja rõhutab veel, et vahet ei ole kui elu ka keeruline ja raske, aga seda sädet ja rõõmu ei tohi kaotada - tema vanaema, kes elas 101 aastaseks õpetas teda selliselt elama. Ja nüüd tema ise õpetab ja praktiseerib seda sama asja. Ja tõepoolest, tal tuli see suurepäraselt välja.
Lõpuks olen pisikeses poes veetnud üle mitmekümne minuti - matkajope olemas, mütsi sain pealekauba ja mis kõige tähtsam, minu päev on päikseliseks jälle tehtud! Tunnen, kuidas juba seiklus on alanud ja Jumal väga lahedal viisil on oma ingleid minu teele saatnud.
 |
| Üks element jälle olemas :) |
