11.02.2017 5 * elu

Ma olen alati armastanud seigelda ja vahel kui on ka ebamugavused või ka pettumused, siis ma olen neid asju lugenud elu-eksootika alla. Ja selletõttu mulle meeldib öelda, et elan 5* elu. Alati on midagi uut kogeda, õppida läbi erinevate olukordade.
Varsti saab minu ja Maarja seiklusest Marokos pea 2 nädalat täis. See on minu jaoks olnud sisukas, täis põnevust, ootamatust, spontaansust, eneseületamist, iseenda tundmaõppimist, kulgemist jne taas üks nn unistustereis, mida on tahtnud teostada rännata seljakotiga, teadmata mida järgmine päev toob. What a feeling!
Kuid seiklemisest ka väsib, regulaarselt kohti vahetades, palju suheldes, raputades 100 ja sadu kilomeetreid läbides.

Bussipiletite jahile läbi Essaouria paduvihma 

Leidsime.Maarjaga, et enne kui koju tuleme, tahame teha midagi.teistmoodi luksuslikku - panna.kogu sellele tordile kirss ja puhkame 2 ööd viie tärni hotellis Agadiris. Alguses tundus see mõte pöörane, aga tegelikult - miks mitte - mina näiteks.ei.ole kunagi 5 * paigas olnud. Enne kui ümbermõtleme, bookisime.Agadiris.ookeani.ääres paiga ära. Siht silme ees - laupäevaks peab sinna jõudma. Eks.meis.tekitas.see.ka elevust ja põnevust.
Ärkasime hommikul Essaourias, ilmateade ütles, et tuleb vihmane, meie rõõmuks siras ikka pilve vahelt päike, läksime riadi katusele sööma ja tänaseid plaane tegema. Karge oli ikka 13 kraadi ja juba keerutas tuult üles, ookeani poolt.kerkimas.tumedad suured pilved.
Olime hommikusöögiga poole peal, kui järsku hakkas kallama otsekui pangest. Pagesime koos söögiga oma tuppa, polnudki veel Aafrika vihma kogenud - kohalikud mitmel.korral ütlesid, et me oleme.hämmastavalt kuival ja soojal ajal siia sattunud (sest ka neil on talv).
Tahtsime Essaouriast Agadiri poole teele asuda (bussisõitu um 3.5h) üle 200km taas rändamist - hahahaaa! Kuid meile.öeldi, et piletid tuleb hommikul ära osta, kusagilt. Aga meeletult.sajab!!!!! Mmmm - ok me.peame.minema ja need hankima - mu jope, mille ma lõpuks sain 2.päeva tagasi ära pesta (see oli kaamelipissi pritsmetega korralikult koos ja eritas kirbet aroomi) oli peaaegu ära kuivanud. Kuna ööbimispaigad on tsipa niisked ja see nn küttesüsteem on nõrk, siis asju kuivatada suht keeruline. Lootsin, et see jope peab vett (pidas).
Sellel hetkel.kui õue astusime ja piletijahile läksime oli laussadu seenevihmaks.muutunud ja meie rõõmsad - mmm piletid vaja leida. Paarilt kohalikult araabiakeeles selgitust saanud ja tegime näo, et aru ka saime maandusimegi lõpuks bussijaamas. Klassikaline aafrikamelu - kõik hüüdsid midagi, keegi toimetas, keegi parkis busse - oh I love this messy! Kohe lendas ligi keegi mees.platsil, et kuhu minek - Agadir - kas kohe - ei paari tunni pärast - hästi - ja siis kättpidi viidi sinna kus piletit saab, peaasi, et.me nende firmat.kasutaksime - muidugi võtsime kõige odavama liini. (ainult 2 korda saab pikkimaid aafrikateedel sõita, siis tahame ikka seda kohalikku elamust. Diil tehtud, Jamaliga kätt surutud ja lubasime 2h pärast täpselt.kohal olla ja ta üles.otsida.
Nii, hostelisse tagasi, asjad kokku ja teele. Maarja.tahtis proovida austreid - läksime sadamasse, et äkki on keegi toonud, selleks ajaks oli juba päris korralik torm.tõusnud. Lette oli vaid mõned üksikud. Arusaadav, keegi ei lähe selle metsiku ilmaga ookeanile - paat oleks nendest lainetest kohe ümber.

Austreid ei saanud, kuid kohalik kajakas poosetamas Atlandi ookeanikaldal

Mõnus seiklus Essaouria tänavatel ja siis asjad kokku.
Bussijaama jõudes andsime.ära oma.pagasi ,- ehh, topelt hinda küsivad, Maarja tegi kurja häält ja ütles, et võtab suure koti bussi, keegi keelata.ei saa, kohe saime kohaliku hinna, kutsuti.kohale.ka bussiülevaataja, kes sobitas rahu ja surusime juba sõbralikult.kätt ja naeratasime - see kõik käib kohaliku.kauplemise juurde, nüüdseks on asi taas käpas.
Ostsime veel 30sendiga kilo mõnusaid mandariine ja tänavalt grill-liha (liha vist seal ei olnudki, vaid erinevad sisseelundid, aga saia vahel, sibula, chilli ja tomatiga maitses ok - haarasime bussi kaasa ja olime valmis 3 ja poole.tunniseks sõiduks.oma.5* hotellipoole.
Hahaa - taas Aafrika, see buss väljus 30.mintsa varem, sest sai varem täis, hea, et kauem seiklema ei jäänud.
Bussi astudes.istuti meie kohapeal, palusin neid ilusti, et nad vabastaks kohad, aga täiakasvanud.mees ignoreeris mind ja sõimavalt.rääkis - ja ei liiguta. Kogu tähelepanu oli meie.peal, samal ajal.kui ma rahulikult.selle.mehega.rääkisin, läks.Maarja Jamali otsima, et boss asja lahendaks, sest kogemus näitas, et võõrastel.kohtades.istumine tekitab segadust. Oiii, mees.oli kuri.mu.peale kui boss tuli, kuid siis liigutas kohe ja saime.bussibossilt.veel naeratuse ja julgustavad sõnad - no worries, everything is ok, we love estonians. Hahahaa.
Kraamisime.oma.grillid.lahti ja hakkasime isukalt sööma, mandariinid.lahendasime.ka ära - ümberringi inimesed vaatasid meid veidralt.ja vangutasid pead, mmmm miks??? Samal.ajal.jagas bussiboss.reisijatele kilekotte.
Ja siis saime.aru, kui buss oli. 30 minutit sõitnud - suht norm.teel. Ümberringi inimesed oksendasid - iuuu - nii ees, kui kõrval.kui taga - ikka korralikult ja meie sööme ja naudime, teised meie ümber rohelised. Tundub, et kohalik väga ei talu üldse loksutamist.
Väljas sadas lausvihma, metsikult ja torm kogus hoogu. Siis selgus, et buss laseb vett läbi ja vesi, mitte.ei.tilkunud vaid jooksis.mulle.pähe - panin.oma vihmakindla jope.selga.kapuutsi pähe ja suunasin oskuslikult veejoa istmevahele - naersime, et.mida kõike tuleb läbi teha, et oma fäänsisse hotelli jõuda. Tunne oli, nagu oleks õues vihmakäes seisnud, veejuga trummeldades vastu mu kapuutsi. Kordasin vaikselt, et see jätkuv aafrika-eksootika ja ega siis bussis soojendust sisse pandud, see ju kohalik, võttis värisema.ja hambaid lõgistama.

Ootame kannatamatult Agadiri jõudmist, vesi pähe nirisemas - hahhaa! Ja niiskelt.külm, kuid ikka on naljakas

Vahepeal sai paar.apelsini ära realiseeritud, kuid kohalikud oksendasid järjepidevalt edasi.
Kui olime üle 2h sõitnud, teatas bussiboss, et nüüd 30 minutit, söögipaus, mina liigutada ei tahtnud, kuid rahvas tormas süüa ostma - hhaaa, endal.paha, aga sõid. Muide pärast nad jätkasid oksendamist - oh, seda Aafrikat.
Lõpuks olime Agadiris, meid pandi lausvihmas.maha ja olime tänulikud, et seal ei olnud tüütuid taksopakkujaid. Vaatasin GPSilt, et meie 5* hotell vaid um 2km kaugusel, pole vaja taksot võtta, me ikka nii tegijad, et läheme jala, see ju siinsamas ( rumal otsus).
Aii,.kuidas saime.märjaks, ka kohalikud ei liigelnud sellise vihmaga, eemalt.katusealustes vaid vaatasid meid kuidas me läbi tormi, paduka ja jõgedeks muutunud tänavatel edasi rühime. Oii, kuidas me ootasime, et oma hotelli kohale jõuame.
Tuli välja, et meie teekond.oli hoopis 3-4km pikk.
Kotid, ise kõik vettinud ja siis nägime oma hotelli.
See oli nii fääncy ja meie nägime.reaaalselt nagu hulkurid välja. Hotellil polnud isegi jalakäiate rada, vaid pikk sissesõit suure sissepääsuni - mmm, siin inimesed jala.ei käi ja meie tulime seda idülli rikkuma.
Turvaväravate valvurid ja fääncid teenindajad vaatasid meid kahtlustavalt - mingi väikse naerukurrukuse saime neilt.kui tervitasime, aga ei olnud just kõige soojem vastuvõtt. Ai-ai, nad otsustavad inimese välimuse järgi, naersime omaette, aga meil on vähemalt suur süda.
Porise, tilkuva ja läbivettinuna jõudsime suurejoonelisse fuajeesse ja viskasime kotid lähima.diivani kõrvale, varrukast jooksis mul.reaalselt vett.

Hotell Atlantic Palace fuajee Agadiris 

Toodi teed, täidsime paberid ja juhatati tuppa, koht ikka suurejooneline - esimese asjana.laotasime kõik, ka kotis olevad märjad riided laiali, nii et koheselt rikkusime oma ilusa toa.miljöö - ka raha.oli vettinud.ja kuivatasime voodipeal.

Raha oli saanud korraliku pesu ja nüüd kuivatame voodil - ausalt tuba oli enne korras, kuid 15.minutiga suutsime.orkaani tekitada 

Meie uus kodu kolmeks päevaks 

Kuid.see oli veel ägedam, kui oskasime.oodata. Lugesime.reegleid - hahahaa, mitmeid olime juba rikkunud - oma.toitu.ja.jooki ei tohi tuua - hahhaa, meil avokaadod, apelsinid, ja jooki.
Einestama.võib minna vaid korraliku riietusega soovitavalt naistel.kleit - hahhaaa, meil.mõlemil üks oli.kaasas - ups,mul vaid 2 paari.jalanõusid, matkasaapad ja väga porised valged.tennised - kukkusin.neid kohe küürima. Ja siis.heateri peal.kuivatama - naersime pisarateni. Meigikottidest.said.käekotid.ja paari.tunnipärast olime ülesvuntsitud.
Ei ole olemas!!! Muide fuajees tegin.näo, nagu ma ainult sellistes.kohtades.olengi.käinud, lihtsalt.tsipa.olen.märjaks.saanud.
Ja.siis.me.läksime ja ohoo, suhtumine oli.otsekui.ümberpööratud - saime sellise.kuningliku.tähelepanu (kurb tegelikult - ikka ainult.väline) kuid.otsustasime.maksimumi.võtta ka.sellest.kogemusest. Mitmekäiguline õhtusöök ja peaaegu.kanti.kätel. Kui.ma.veel desserdi.juurde.õhtul kell 9 kohvi tellisin, siis tuli.kirss.tordipeale - küsiti, kuidas ma.täpselt.tahan,.et.seda tehakse - selgitasin detailselt mis.kanguse, värskelt.jahvatatud ubadest jne - kirjeldus.võttis aega, kahtlesin tegelikult, sest Marokos.ma.pole veel väga head kohvi.kordagi saanud.
Ja siis see tuli - wow, milline maitsekombo, kangus, lausa temperatuur - wow! Tehti.nii täpselt.nagu soovisin - hahhaaa!!!!

Kõrbeprintsesside elu, nüüd ei pea isegi tooli liigutama, pikalt ei talu kui kõik ette-taha ära tehakse, aga 3 päeva - kannatame ära - hahahaa!

Imekaunis Maarja ehk Maroko kõrbeprintsess Leila Atlantic Palace hoovis

Head ööd!

Kui olime oma pea 3h õhtusöögi lõpetanud, saadeti.heade soovidega teele - nii, et vahel on vaja.ka poputamiseks 5*.kuid kokkuvõtteks võin.öelda, et.koos.Jumalaga.ongi 5* elu - ja seal.peab kõike olema. Olen tänulik ja nüüd head ööd!!! 😃

10.02.2017 Essaouria, mereannid ja kassid

Juba algusest peale, kui Marokosse saabusime, saime aru, et see on kasside riik. Neid on kõikõikjal, kuid mitte häirivalt - mina ise pole üldse kassipersoon, kuid minu ärritamiseks tahavad nad ikka kas nühkima tulla, sülle ja õlapeale ronida.

Essaourias sadamakass, kes arvas et meie meelt on vaja lahutada

Hommikul oma and hosteli 3 korrusel ärgates ja pärast katusel hommikusööki manustades otsustasime oma uues elupaigas tiir peale teha.

Riad Le Grande Large

Kuna me kogu aeg sõidus ja riietekuivatamiseks pole aega - otsustasime, et kasutame hosteli poolt pakutavat pesupesemisteenust. Maarja käis nendega vestlemas ja rõõmsalt tagasi tulles teatas, et nii odav, saamegi kõik asjad korraga lasta ära pesta (muidugi kui pesu oli teele saadetud, saime taas aru, et keelebarjäär on olnud ning tegelikult oli nn pesemise ja riietesuuruse tüki, mitte kaaluhind.) Ja me andsime kõik riided va vaid need, mis seljas, ka sokid - hahahaa! Mu elu kalleim pesupesemine - õhtul kui arveteklaarimine oli, maksime nõutud hinna ja ikka tükk aega naersime pisarateni - Maroko elukestevõpe - küsi üle!!!! Selgita nii kaua kui aru saad!!! Hahahaa!

Sadamaelu

Sadama turistipilt ka sekka 

See oli esimene päev, kus päeval sadas vihma ja väljas oli 12-15 kraadi sooja. Toas tundus isegi jahedam, aga ookeaniääres ei tajunudki seda jahedust, pigem isegi pehmet sooja suvehõngu. Kuna vanalinn, kus  meiegi 2 ööd oleme, oli sadama lähedal, suunasime omad sammud sinna, et tutvuda sadamameluga ja äkki teha mereandide eri lõuna.
Paadid, traalerid - kõike ohtralt - jälle tulid mälupildid Ghanast, kui me 12 kalamehega ookeani peal kalastamas käisime. Seekord nautlesime kaldalt, peatselt ujus ligi veel kohalik suur kõuts, kes küll lunis, et ta kaasa võtame, kuid tegime südamekõvaks. Sisemaa kassid ja kõrbes olevad kassid on pisikesed ja kleenukesed. Kuid sadamakassid ikka mõnusalt paksukesed - eks nad hea elu peal ja kohalikel ikka alati parem palake  nende jaoks ka olemas.

Sõprust sobitamas 

Tegime väikse jalutustuuri rannaäärt, aga siis muutus piirkond juba liiga turistilikuks ja tulime sadama poole tagasi - aeg lõunat süüa!
Värskete mereandide pakkujaid oli ohtralt, igaüks nii hästi kui oskas püüdis meid meelitada oma katuse alla - good price for You!!! Special price only for You!!! Olime tegelikult oma valiku teinud aga tore oli ikka seal jalutada.

Päris raske on valikut teha - kõik on nii äge

Meie põhimõte - võimalikult palju tuleb uusi ja kohalikke asju proovida, kui ei maitse, siis ei pea uuesti sööma, kuid proovida tuleb ikka. Nii et grillimiseks valisime välja merisiilid, kalmaarid, krevetid, kaheksajala ja meriahvena. Nii, jään põnevusega ootama, mis sealt tuleb.

Meie lõunasöök

Esimesena serveeriti merisiil, kui lusikaga ogade vastu läksid, siis need veel liikusid, see on nn seljaaju refleks - mõistus tuli korraks välja lülitada ja lusikaga oranzi marja süüa - sidrunimahla pealepigistades - mulle meeldis.

Merisiil sidrunimahlaga

Olin oma saavutuse üle nii uhke. Grillitud kaheksajalg kummine aga mõnus, krevetid ja muu lust ja lillepidu. See lõunasöök meeldis väga - 12 eurot inimese kohta, kus hinna sees oli veel salat ja jook ka. Eestis ei õnnestu see - kuid selle toidu eest olime nõus rohkem välja käima.
Täna on meil turupäev. Kuna juba homme liigume edasi Agadiri siis mõtlesime, et vürtsid ostame siit, Marrakechis on tunduvalt kallim. Maroko ju kuulus erinevate vürtside maa, peab vist hakkama kodus rohkem süüa tegema hakkama.
Läksime tuurile - Maarja tahtis endale ühte kindlat asja osta, olime valmis kauplemiseks - meie taktika - hea politseinik ja halb politseinik (mina siis tõsine ja nn halb - hahaha) Müüa pakkus kaupa, mina nn ootasin Maarjat ja suhtlesin vaid eesti.keeles. Peatselt toodi toolid ja pakuti teed, kauplemine jätkus, müüja arvas, et ma väga ei saa inglise keelest aru - siis küsis vaid Maarjalt minu kohta - küsiti ülikõrget hinda, meie ülimadalat - müüja kasutas mitut taktikat, pakkides vahepeal.asjad kokku, joonistas paberile, meie venitasime, vahepeal.läks vestlus tõsiseks, siis rõõmsaks tagasi - oii, see võttis aega, kuid me nautlesime - lõpuks löödi käed, siis jõime koos teed ja rääkisime elust olust , muidugi siis väljendasime, et kui raske oli ikka kaubelda ja et kohe näha et tegemist talendiga. Berberimehe süda sulas ja lahkusime suurte sõpradena (mul tuli veel isegi berberikeeles tänusõnad meelde ) Oi kui lõbus. Liikusime paarkümmend meetrit edasi - ja ühe suure vürtsideleti taga tagasihoidlik.berberistmüüja.

Vürtsid - mmmmõnus

Maarjale jahvatatakse värskelt kollajuurt 

Peatselt Maarja valis.vürtse ja mina suhtlesin poes oleva teise mehega maast ja ilmast - järsku andis ta veel mulle kätte poes elava kameeleoni - vaat kui lõbus.

Kameeleoniga kauplemas

Mul oli ka plaan paar asja osta, kui Maarja oma tehingud oli lõpetanud, siis hoopis mees ütles, et oota, kõigepealt joome teed. Tõi oma gaasiballooni välja - teevesi teega tulele ja rääkisime tema perest ja poe ajaloost, mida nad lõunas ise kasvatavad ja mida kokku ostavad. Mees ise oli veel farmatseut ja rääkis väga lahedaid lugusid - lõpuks sain.ka oma kaneelipulgad, vürtsköömned, pipraid erinevaid sorte jne wow milline emotsioon - lisaks kingituseks väikese saviplönni taolise asjanduse, kui seda märjaks teha, siis läheb see tumepunaseks - see on berberihuulepulk - hahaha!.Need mulle meeldivad.
Nautlesime veel mediina võlusid ja päev hakkas õhtusse.minema - ostsime veel lisaks apelsine ja avokaadosid ja 30 sendi eest chillipipraga maitsestatud keedetud ube (kohe taas meenus Ghana).

Essaouria tänavatel 

Emotsioonid naasesime hostelisse, maksime oma pesuarve hahahaa! Ikka teeb nalja ja poole üheksa aeg tuli Maarjal.koogiisu nii et läksime siis.selle.jahile, mis lõppes.muidugi kohaliku grilliga ja mõnusa desserdiga - ai-ai!!!

Kl 9ne õhtusöök 

2 euroga avokaadode ja apelsinide varu täiendatud

No tõesti, igat päeva oleme 100% nautinud ja ka täna ei lugenud, et päev vihmane on - ikka tõeline puhkus. Kuid homme asume siis Agadiri poole teele ja sealt.lahkume esmaspäeval Marrakechi, kus ööbime veel ühe öö ja teisipäeval.asumegi kodupoole - kuid seniks on mu aju jätkuvalt African Mode - hahahaaa!!!

8.-9.02.2017 Sihtkoht pole oluline, teekond on põhiline...

...selle mõtte avastasin eile, kui olime rännanud üle 300km ja järgmist bussi õhtul ootasime. Aafrikas on kõigil aega, nauditakse teekonda, küll kunagi kohale ka jõutakse. Mis siis, et buss väljub õhtul kell 7 ja üle 3h vaja veel sõita. Küll jõuab! Nii meie väljumisaeg lükkus edasi pea pooleteise tunni võrra ja kui oldi tunnike sõidetud siis tehti veel pooletunnine söögipaus, et see teekond oleks nauditav.
Olime oma ööbimispaika teada andnud, et jõuame kella 10neks kuid lõpuks kolistasime südaöösel Maarjaga mööda Essaouria vanalinna (jälle sattus see meil lahedasse piirkonda) ja seekord tänu GPSi abiga leidsime kitsaste tänavatelt oma riad Le Grande Large ülesse. Koputiga kõvasti lärmi tehes, lõpuks avati massiivne uks unine kuid rõõmsameelne prantsuse ja araabiakeelt kõnelev hosteli admin lasi sisse. Andis võtme ja saime nii palju aru, et homme tegeleme paberimajandusega ja hommikusöök on katusel.
Uhh, nii hea on taas end väljasirutada, sest hommikust peale oleme bussidega rännanud.
Aa, eile tegelikult tahtsime jõuda kl 17nesele bussile, aga see oli hoopis 15 minutit varem ära läinud. Aafrika!!!!
Üleeile olime veel oma mägihostelis - ikka naljakas, et elektri lükkavad sisse vaid õhtuks. Huvitav tähelepanek, mida varasemalt ei ole märganud, tohutult palju oli kanepisuitsetajaid, minu arust kanep ja mägironimine kuidagi väga kokku ei sobi. Kurb!
Hommikul olid mu lihased ikka väga hellad eelmise päeva mägiseiklusest, kuid Maarja tahtis ikka korra varustusega mägironimist ära proovida. Mina jätsin selle vahele, hommikul peale hommikusööki ilmus kohale pisike mustanahaline natuke sakutada saanud välimusega vanem meesterahvas, kes oli nõus Maarjaga ronima minema. Korra uurisime tema tausta ka, sest esmapilgul ei tundunud kohe usaldusväärne, kuid üle 26 aasta oli ta tegelenud ronimisega ja vahel hulle turiste käinud väljaaitamas, kui need ilma varustuseta kusagile kaljuotsa roninud ja enam alla pole saanud.
Tõi varustuse, ronimissussid (pakkus mulle ka võimaluse) kuid seekord keeldusin, ja siis nad Maarjaga teele läksid, ma mõtlesin, et lähen küla peale, kuid tuppa jõudes kustusin ära ja ärkasin selle peale, et kell oli 12 läbi ja hostelist vaja check-out teha.
Asjad kokku ja siis alla - Maarja oli ka just tagasi tulnud, õhetas vaimustunult ja ütles, et lahe, kuid lihtne ei olnud, eilne päev oli meile kõvasti ikka vatti andnud - aga lahe, uus kogemus juures.
Asjad koos ja nüüd vaja taas saada külast Tinghiri, sealt bussile - mmm ei teagi mis kell ja siis 3-4h sõit Ouazarrazesse - kesk Marokosse. Hosteli eest püüti meile shared-takso kinni ja ja teele - need sõitmised on küll meil ikka väga sujuvalt läinud. Pole üldse probleemi Aafrikas nende kohalike bussidega ringi kolistada. Tinghiri bussijaamas ujus küljealla sama mees, kes meid esimesel õhtul (mind väga ärritas) bussidele juhatas. Kuna juba teadsime teda, siis ei olnud nii tõrgsad, juhatas ta meile õige bussi kätte ja saime piletid ka odavamalt.

Tinghiri kohalikud bussid, mõni istub katusel et kotte vastu võtta 

Ouazarrazesse jõudes - suutsime taksopakkujad maha raputada ja mõtlesime, et peaks ööbimispaiga ka leidma. Leidsime kohviku ja WIFI jee ja bookisime riad Dar Rita - tuli välja, et see vaid 15 mintsa tee kaugusel ja jälle vanalinnas. Wow - MEDINAD meile meeldivad. Ma ei olnud wifita GPS-I Marokos kasutanud, ooo näitas täidsa õige suuna ja lõpuks olime.väga lahedas paigas. Vastuvõtt super - kotid võeti käest ja enne kui hakkasime asju ajama - ikka teetraditsioon koos suure hunniku värskelt.küpsetatud Maroko küpsistega.
Võõrustajad olid ise ka suured seiklejad ja nii sai ohtralt kogemusi vahetada.
Asjad tuppa ja kuna õhtu oli juba pool 7 siis oli vaja leida söögikoht, sest lõunasöök jäi vahele. Meile juhatati suund kätte ja öeldi 15 minutit kõndimist. Kui rahulik linn, tõeliselt mõnus ja õhtu oli iseenesest ka väga soe.
Kuid nagu meiega ikka juhtub, kui on võimalus ära eksida, siis seda me ka teeme - kui me olime juba tunnike ja peale tiirutanud - ja juba 3ndat korda sama kohta jõudnud, siis küsisin ühelt noormehelt teed, kes oma telefonis oli, muidugi meie araabia/prantsuse/hispaania keelt ei rääkinud ja tema sõnagi inglise keelt ei lausunud, kuid hakkas meid ise sinna paika viima, olime oma asukohast pea 2km kaugusel hahaha ja ta lihtsalt kõndis meiega sinna - appi kui vägev ja siis läks rahulikult oma teed.
Me vist oleme siin ignoreerinud kõiki reegleid/soovitusi:
- ära kola öösel ringi väikestel tänavatel (mis teha kui südaöösel otsid kodu) ja mõnus oli jalutada;
- ära mine võõrastega kaasa (mis teha kui nad oma koju külla kutsuvad) saime nii vägeva berberite kodukogemuse mitmes paigas;
- hoia oma pagasil silma peal ( meie esimesel võimalusel anname suure koti ära) ja üldse ei häiri kui see visatakse kohaliku bussi katusele lahtiselt. Teistel on ka.
- püüa vältida tänavatoitu (aga kui see on nii maitsev? Aitab kohalikega jutule saada) Meie moto, proovi, nuusuta, maitse - targalt. Korralikult ja värskelt küpsetatud - pole väga ohtu.
- küsi teed vanematelt inimestelt, siis ei pressita raha välja - meie oleme avastanud, et küsida tuleb teed nn hõivatud inimeselt, siis ta juhatab küll, aga ei ole kurje kavatsusi.
...ja veel teisi soovitusi!
Esimestel päevadel tuleb lihtsalt rahulikult kohaneda ja siis vabalt võtta! Ja muidugi - pole mõtet ärrituda kui asjad aega võtavad, selline paaritunnine loks on igati norm - eile just nägime bussis sõimavaid turiste, kes olid väga häiritud bussi paaritunnisest hilinemisest, aga noh, mis teha.

Rändajate tuba Dar Ritas - igal pool kohaneme kiiresti

Üks meie hostidest Dar Ritas enne teele asumist 

Dar Ritast teele asudes, saime taas bussile, wow - CTM firma, otsekui lennujaamas, ostad pileti, siis on eraldi pagasi drop-off ja eraldi ootesaal, kõik lausa fääncy. Kui sõiduks läks, siis 2h pärast oli peatus - kõik läksid kohvikusse sööma. Araabia keeles öeldi midagi, kuid me ei mõistnud, läksime ka ringi chillima, ise naersime, et me.kusagil nn turul ja pole õrna aimugi, mis kell buss edasi liigub, eks ta siis annab korduvalt signaali, et reisijad taas kokku koguda. Väike tiir ja vist peaks sööma, kuigi olime tiirutanud korralikult juba mägede vahel - ja ikka siin seal oli bussis kuulda, kuidas inimestel paha hakkas. Ennast loksutas ka ikka tsipa, aga süüa tuleb ju ikka.

Apelsinivarud täiendatud, liha sööma ja siis tagasi mäestiku käänulistele teedele 

Bussipeatus, lihaküpsetajad ei lubanud endast pilti teha, poolel teel Marrakechi

Apelsin sobib alati, isegi siis kui bussisõidust süda paha 

Läksime.grillijate juurde kes taas araabiakeelt.kõnelevad, ütlesime, et soovime ka seda, nad viipasid käega lihaleti poole, kus rippusid veisete lihakehad (moslemimaa, siis sealiha ei näinudki) tuli välja, et sealt tuli võtta värskelt sinu silme all hakkliha, mis pandi ajalehe sisse ja siis marssisid sellega grilli juurde, kus vormiti sellised lihapallid ja hiljem serveeriti tomati ja sibulaga - vürtsköömen ja sool.pandi kõrvale (millega sa ise andhiljem toitu maitsestasid) Muide, olen seda vürtsköömne maitseainet megalt.armastama hakanud - jammi. Ja siis toodi saialatakas ja lihapallid - ja muidugi tuli süüa parema käega. Kui hea.
kusagil 40 minuti pärast kutsus buss rahva taas kokku ja sõit jätkus Atlase mägedes, oiiii kuis keerutas - ühel.hetkel tundsin ise ka, et kõik keerab. Vaikselt palvetasin, hoidsin silmad kinni ja proovisin seda loksumist võimalikult maandada - ai kui paha. Vaated olid metsikult ilusad, aga olek oli ikka metsikult paha - oma peas mõtlesin vaid, et see kuulub seikluse juurde. Kuid lõpuks sai magada ja ärgates olime mäeahelikust läbi ja peatselt Marrakechis, kus ümberistusime.
Tore oli taas kindlal pinnasel olla ja me elasime üle. Yehuu!!!
Paar tundi oli aega järgmise väljasõiduni, siis sai ringi kolada veel rongijaamas, mis oli oli äge ja tegime otsuse, et võimalusel.tuleme esmaspäeval Agadirist rongiga, et saada ikka aafrika-rongi elamust ka. Vaatame siis kuidas see kulgeb - hahaa!!!

Marrakechi rongijaama esine plats

7.02.2017 See võtab aega vaid kolm tundi..

....ütles meie hosteli võõrustaja väikese mägimatka raja kohta, kui me hommikust sõime. Eelmine päev olin sellest sõidust ära väsinud, ütlesin, et täna magame kauem ja teeme sellise lebo päeva.

Meie ööbimispaik, mille nimi on Kuristik

Kuna meil selget plaani ei olnud, siis otsustasime, et teeme midagi kerget. Eile õhtul kui sellesse kaljusse raiutud koju jõudsime, siis tuba oli ikka kõledalt külm, nagu oleks tagasi olnud kõrbe telgis. Uhh, ei mingit soojustust, koheselt kui tuppa jõudsime, siis võõrustaja tõi veel lisatekke. Väga hea, jahedas magades puhkabki end välja ja meil on ju magamiskotid ka endaga kaasa võetud, juhul kui liiga jahedaks läheb. Tuba oli tagasihoidlik ja wc oli vaid dushikardinaga eraldatud. Aga me oleme harjunud igasuguste asjadega. Aga majutuspaik oli iseenesest äge. Enamasti ööbivad selles paigas mägironimist armastavad asjapulgad, suht kohe küsiti meilt ka, kas ronima. Kehihtasime õlgu, veel ei tea, elame sisse ja võibolla proovimegi äraa pole seda kunagi teinud.
Eemalt kuulsid kuidas generaator töötas, kuid ei mõelnud selle peale midagi. Kuid hommikul ärgates elektrit polnud (oo lõpuks saame seda ka kogeda).

Kuristikus, sealt vaja üles saada

Otsustasime minna väiksele mägitripile, ronid üle mäekuru, jõuad külasse ja sealt ringiga tagasi - lihtne (maksimum kolm tundi võtab aega). Teeme ära, vabalt. Võtsin igaks juhuks 1.5l vett kaasa ja kõrbeseiklustest oli mul järgi jäänud kaks poole liitrist coca-colat (see annab kiire powerboosti) aa ja koti põhjas oli Merzougast shoppatud ja pihutäie mõnusalt röstitud pistaatsiapähkleid omandatud.
Õues oli jälle karge, tunnistasin oma alla andmist ja jooksin oma tutimütsi ja kinnaste järgi. Kui palav hakkab, saab alati vähemaks võtta.

Teekond oli lahe, suurte kaljude vahelt hakkasime nn kuristikust tõusma (nii nimetati seda kohta). Alguses oli sujuv, kuid tõus oli päris korralik, mina hakkan hingeldama päris kiirelt, peatselt läksidki müts ja kindad kotti ja lõpuks oli mõnus vaid t-särgiga. Emotsioon oli jätkuvalt laes.

Mööda mägiradasid tõustes, hingematvaid vaateid imetledes ja aegajalt.tulid vastu kohalikud oma eeslite ja muuladega. Kurb on see, et kõik seal mägirajal hakkavad raha küsima, siis ma ei pildistanud ka neid, sest kohe oli rahanõudjad ümber, kuid õnneks ei liikunud nendel teedel liiga palju rahvast ja saan aru ka, et nemad peavad kogu aeg neid matkajaid taluma.
Ühes kohas Maarja otsustas pilti teha, sest kohalik küsis dirhami, tegi pildi ära ja koheselt oskas tädike inglise keelt ja küsis hoopis 10 dirhamit (1 euro) ohoo, hind tõusis, Maarja muidugi keeldus kümnekordset hinda maksmast.ja andis esialgse lubatu, tädike kehitas õlgu ja läks lauldes edasi.
Tee oli lahe, kivine ja järsk, okkalisi põõsaid oli kõikjal, vaatasime, et kui saame üles, siis teeme pausi.

Lõpuks olimegi üleval, kuid mida ei näinud oli küla, istusime ühe kaljunukile ja mõnulesime, vaikne ja kõrge ja soe. Mmmmmmõnus! Peatselt ilmus välja üks USA noormees, kes oli ka seljakotimatkaja ja eemalt tuli ja ühines meiega noor karjus, kes hakkas meie selja taga teed jooma, vahepeal raha küsides.
Ja siis ühines veel üks leedu noor abielupaar ja veel üks ameerikakutt. Üks igati lahe punt oli moodustunud. Mingil hetkel hakkas igaüks omas suunas liikuma ja nii ka meie. Küla oli vaja ju üles leida. Rada läks kuidagi imelikult ja tegime oma plaani. Vaatasime, et eemalt sellelt rajalt.tulid tagasi ka see leedu paar ja usa kutt. Neil oli sama eesmärk ja hakksime ühiselt liikuma. Kõndimine muutus vaevalisemaks.

Maarjaga lahendasime ära oma Coca ja pistaatsiapähklid ja mõtlesime, et ikka.oleks pidanud natuke tugevamat kaasa haarama, aga Colast saadud suhkrulaks.andis toonust kõvasti juurde (Eestis ei armasta ma Colat üldse, see selline Aafrika teema)
Peatselt nägime telgilaadset.asja, mõtlesime, et küsime teed kui kaks ülikurja koera ründavalt meie poole.jooksid, hingasin sügavalt, karta ju ei tohi, nad ikka püüdsid jalgu rünnata, kuid peatselt nad ikka.pagesid, kui midagi suuremat kätte haarasid (järgmine päev sain teada, et mägedes tuleb eemale hoida kolmest tegelasest madudest, skorpionitest ja koertest, eriti viimaseid on palju metsikuks muutunud ja kannavad endaga ka marutaudi - hahahaa! Hea, et enne ei teadnud)

Linn on aga alla ei pääse

Päike lõõmas, teistel oli vesi otsas, laenasin enda oma. Kaugustes nägime oma küla, aga iga kord kui metsiku ronimise ära tegime, leidsime taas endid kaljuservalt, kust läks alla mega kõrge kaljusein.

Maarja ja leedulanna Victoria - mis tee meid alla viib?

Igakord pidime tagasi ronima - ma isegi libisesin korra suurte kividega, nüüdseks on kaunistavad sinikad. Kell oli juba 3 - kolme tunni pärast läheb pimedaks, mmmm, me pole veel rada leidnud, plaan oli lõpuks enam.vähem samasse kohta tagasi minna, kus oli rada.

Mis suund valida???

Me Maarjaga läksime omas.tempos ja nemad läksid ees, kuna.rada tundus ikka liiga kauge, leidsime jõesängi, mida mööda ikka alla saab - VIST.

"Efka, see on jõesäng, siit saab alla VIST?"

 Tegime nalja, et siis.kui arvame, et all oleme, raudselt. see. lõpeb kosega. Tunnike taas seiklemist ja siis tuligi kaljusein - ei - ole, me näeme linna, kuid ... ei pääse sinna. Silmitsesime hoolega.teist mäeseina ja järsku nägime looklevat rada kaugel eemal, me peame sinna jõudma, kuid selleks peame sealt kus olime taas üles jõudma - kes mägedes.ära kaovad, ikka turistid! Kuid lõpuks! Yeeeee, rõõmutantsu ma ei teinud, sest Uus-Meremaal.lõppes see kipsis jalaga pärast mägist matka, Maarja lubas mul vaid rõõmust laulda - hahahahaa!!!

Yee, rada leitud eemal - lõpuks, kuid matkata veel hoogsalt, taamal meie linn 

Ja oligi rada, minna oli veel palju, aga meil on tee, meid isegi ei huvitanud, kas see õige on, aga meie külake paistis. Peatselt tuli meie järgi ka üks usa kutt, keda olime päeval kohanud ja temagi oli olnud eksinud ja taamal nägime teisigi, kes lõpuks raja leidsid.

Lõpuks jõudsime külla, leidsime veel ühe vägaq vana küla, kuid nüüdseks.olime ära kasutanud juba mitmekordselt oma jõulimiidi ja tahtsime vaid ööbimispaika.tagasi jõuda. Naersime, et see oli meie viisi lebopäev. Ma ei tea, mitu.korda enda limiite ületasin, kuid põhiline oli, meeleolu oli ülev lõpuni välja ja loodan, et ma päikesest ville kätele ei saanud hahaha, nuh, aga vähemalt saab mingi jume Aafrikast.
Ööbimispaigas generaator töötas ja õhtul oli elekter, tundub, et kulude kokkuhoiu mõttes nad toodavadki voolu vaid õhtuti, põnev. Aga me oleme elus ja rõõmsad, et taas üks lahe seiklus on läbi tehtud.  Ainult 7h ronimist. Hahahaa, homme vist lihased laulavad.

5-6.02.17 Kõrbe kämping

Päikesetõus Sahara kõrbes

Kella 4 ajal pidime hakkama kõrbesse minema, Maarjaga tahtsime ööseks jääda ja kogeda seda berberielu telgis, kuid tegelikult eks me saime korraliku turistielu kõrbes.
Meie giid oma vennaga oli meil järgi, pluss kaamelid, kuna kõrbes läheb talvel pea temperatuur 0.kraadini, pakkisime oma mütsid, kindad ja võimalikult soojad riided kaasa, ega neid meil tegelikult ei olnudki.

Päris lõbus oli kaameli selga ronida, giid kinnitas teise kaameli esimese külge, lasi mõlemal neil maha istuda ja me saime selga ronida, ouch päris järsud liigutused teeb kaamel, kui hakkab püsti tõusma, kui korralikult kinni ei hoia, siis võib tegelikult maha potsatada. Hiljem olime juba kogemustega ja teadsime kuidas need nõksud käivad.
Asusime teele, giid oma noorema vennaga ühest kaamelist kinni hoides ( ma olin esimese kaameli otsas) ja Maarja kinnitatud teise kaameliga meie külge.
1.5h sõitu kaameli seljas on mega treening, uhh, pärast oli see pehme koht nii, hell, et alguses pidi.istumisega. harjuma.
Kõrbeid on mitmesuguseid, nüüd läksime liivadüünidesse - liiv väga peenikese teraga ja rohkem punasem kui meie randades.

Kaamelid ise liiguvad aeglaselt, vaikselt kujutasin ette, kuidas Vana Testamendi aegadel iisraelirahvas kõrbes liikus, aeglaselt.

Meie laager 

Ikka kõik lihased olid hellad kui öeldi, et olemegi kodus, näha polnud midagi, kohalikud tegid nalja, et siin me ööbimegi - kuid haarasime oma asjad ja ületasime düüni, seal laager oligi, mitmed telgid, mis olid kaetud nahkade ja villadega ja katusalused, üks oli veel nn restoranitelk, ise nad seda nii kutsusid.

Muidugi elektrivaba, kuid telgis oli latern, suur voodi ja veega vets, telgis , mida??? Haahaha! Nu ikka täielikud.printsessid.

Sellist luksust pole küll varem telgis olnud

Kahetoalises telgis ka veega klosett, hahaaa! See oli lõbus 😃

Meil oli isegi peegel ja voolav vesi, hahhhaaa! Printsessid!

Meile pandi.ka uued nimed Aisha ja Leila - päev ja öö, sest mina olen blond rohkem.jaw Maarja tumeda juukseline 😃 ja tegelikult kogu reisi vältel olengi.mina hommikupersoon ja Maarja õhtupersoon, nii et kõik klapib.
Kohale jõudes võttis meid vastu giidi teine noorem vend ja siis jõudis.meile kohale, et me kõrbes kolme kohaliku vennaga ja rohkem.kedagi ei ole, nu mis siis ikka, meil on.oma.privaattelk ja meid on.kogu aeg koheldud väga kenasti.

Ronisime.düüniotsa loojangut vaatama Wow!!! Mega, selle.peab lihtsalt ära nägema.

Düüniotsas tuleb ikka ühe venna kitarriga poosetada, tõesti oleks tahtnud osata mängida

Pärast seda Maroko tee ja.meile.serveeriti.õhtusöök, mis oli taas rikkalik. Oi, ma pärast ei taha kaalunr vaadata - hahaaa!

Õhtusöök kõrbes laterna valgel - kuss-kuss supina ja siis kanaliha tangine köögiviljadega (tangine st savipotis küpsetanuna ning lauale pannakse see siis kui kõik söök säriseb - üks mu lemmikutest nüüd, eriti lambaliha tangine) Muidugi kohalikku saia on igal sammul, sellest ei pääse

Koheselt kui päike.loojus, läks ikka mega jahedaks, kõik riided, mis kaasas,  need ka.selga.papanime. Kuid juba tehti lõke üles ja klolm venda lõbustasid meid kohalik berberite lauludega. Kes kitarriga, kes djzembega - nad proovisid meid ka panna pille mängima, kuid me Maarjaga andekad teistes valdkondades. Ja siis oli veel mõistatuste aeg, see oli lõbus, veel nautisme Maarjaga tähti ja siis magama. Oh my, kui külm.

Kuus tekki pluss sallid, kindad, mütsid - ja latern. Nii lahe!!!

Läksime tutimütsiga ja kinnastega magama 6 paksu tekiga, nii et ümberpööramine oli ka raske. Naersime ikka tükk aega, kuhu oleme sattunud - ja muidugi ikka jube lõbus oli, kui sai veega klosetti külastada oma telgis, mõtlesin, et just sellist asja oleks vaja meile koguduselaagrisse - hahaha.
Peatselt uinusime, tutimütsid peas, panime poole 7 äratuse, et düünide otsas päikesetõusu näha.

Karges kõrbehommikus, taamal meie telklaager 

 Aa, muide oleme Alzeeria piirist um 25.km kaugusel. Poisid näitasid meile teel olles otsekuiq eemal.paistvat müüri, kõrbes näeb muide vägaq kaugele.

Mina olin siin ( liivale saab ikka väga hästi joonistada)

Magasime super hästi. Kuid välja tulemine oli ikka mega külm. Uhh, pingutama.pidi, kuid juba düünide otsa ronides, hakkas mõnus ja muidugi jälle oli imeline.
Mingil.hetkel jõime kohvi ja hakkasime tagasi tulema taas oma kõrbetaksodega.

Arutasime.Maarjaga, et vist liigume edasi Mersougast järgmisesse paika, peab uurima natuke transporti ja vaatab, kas pääseb samal päeval.liikuma.
Kuid giid kutsus meid endale külla, et see me.kohtuks tema teiste õdede vendadega ja et me saaks päris berberikodus süüa lõunat. Spontaansed nagu me olime, võtsime pakkumise vastu, kuid ta elas teises külas ja jalgsi oli sinna üle 2km ja selleks ajaks selgus, et peame kl 3ks Eefoudi bussile jôudma, kuid enne seda tuleb veel 2.erinevat transporti võtta. Aga käime siis kiiresti ära. Kõnd oli tempokas lauspäikese all, ikka küttis heasti.

Üle paari kilomeetrise kivikõrbe lõunasöögile

Selles külas oli vaid 5 majapidamist, meid tutvustati noorematele õdedele ja siis suunati elutuppa, et siis koos teed juua ja kohalikku berberi nn pizzat nautida, sai on neil.söögis põhikomponent.

Kohalike berberite kodus külas, nende elutoas 

Giidi õde Fatima serveerimas Maroko teed, seda tõesti jõime kõikjal pluss söögiks berberite pizza, kus iseküpsetatud saia vahel köögiviljad ja liha

Maarja meie kõrbegiidiga tema kodus lõunal

See oli väga tore aeg, kuid pidime tagasi kiirustama, sest meil oli vaid 2h aega. Uhh, taas kivises kõrbes lauspäikese all. Haarasime oma asjad oma majutusest ja läksime taksot otsima. Teel olles.selgus, et olime unustanud bookida järgmise ööbimispaiga, kuid.meil oli ühe kohviku wifi parool, läksin mina taksot püüdma, Maarja bronnima uut.kohta.
Taksol oli fix hind kuid ta enne sõitma ei hakanud, kui kõik kohad täis on. Istusime ja ootasime, aeg.tiksus.

Merzouga tänaval päiksese eest varjudes ja oodates, millal takso täitub nn shared-taxi 

Uhh, taksojuht kutsus.meid peale ja ütles,  et sõidameq ringi ja püüame kliente, mis siis ikka ikka, eks siis püüame, lauspäikese all pole niikuinii midagi teha. Sõitsime, ei leidnud kedagi, siis selgus et takso täishind on 9 eurotq hahaaa, muidu oleks olnud 1.5.eurot, ütlesime, et maksame kinni peaasi.et. jõuame IRissanisse ja sealt peame uuesti vahetama takso. Siis juht ütles, et kui teel olles.keegi peale.tuleb, võtab ta meilt vähem raha, ühe tüübi saimegi kaasa, nii et hind langeski 7.5 eurile. Samal ajal andis ta meile lapata takso külalisteraamatut, kuhu reisijad kirjutavad sõidu ajal oma soovitusi, kommentaaare - hahaaa!

Maarja lappamas taksos külalisteraamatut - väga põnev

Jõudsime Risani nüüd tuli uus ühistakso leida, hind 80 eurosenti Erfoudi - kuid jälle tuli oodata täitumist kuid seekord oli 5 kohaline ja lõpuks pandi sinna ikka 7 inimest, hahhah - nii aafrika.
Ja meil õnnestuski bussijaama 15 minutit varem jõuda, uhh oli see seiklus, nüüd vaid kohaliku bussiga 150 km ja siis uus taksoseiklus ja siis on olemegi oma kaljusse raiutud ööbimispaigas.
See buss oli ikka aafrikaelamus, ilma liikuva õhuta, peale said kõik kes tahtsid ja peatuti iga nurga peal. See sõit oli pikk, kuid lõpuks olime Tinghiris ja juba oli pime.

Tinghiri bussijaama lähedal kohvikus, mõtleme kuidas õhtul edasi liikuda oma ööbimispaika

Üks tüüp spotis seal.meid kohe ära ja proovis meid saada oma transpordi peale, vahel ikka nad väga pealetükkivad. Muidugi meil pole olnud veel negatiivseid kogemusi. Proovisime leida transporti ja siis sama mees näitas kust kohalik buss läheb, kuid natuke kahtlane. Ma olin mega väsinud, mees.proovis tõestada,.et and kõik.ok ja siis tuli mingi väike purjus mees, kes.hakkas oma õigust nõudma, nii et haaras.minult käest, kuid tegin ikka päris kurja häält talle, siis lasi.lahti. Osadel meestel.aafrikas on halb komme, et oma võimu näidata ja oma.tahtmist saada, haaravad nad naisel.tugevaltq randmest. Oi, ma.olin pahane sel hetkel, õnneks oli seal.samas.üks pere kes läks samasse kohta, kus meiegi, siis saime neile.sappa.võtta.
Lõpuks olime 16 kohalises bussis, koha saamiseks tuli lihtaalt sisse tormata nagu ryanairi lennukis hahaha. Saime kohad, Maarja tegeles pagasiga, mis pandi.lahtiselt bussikatusele - hahaaa! Ja siis sõitu, muidugi see purjust tüüp tuli meie bussi ja siis ta tüütas kõik.reisijad korralikult ära, pärast maha.minnes bussijuht väga ilusti vabandas meie ees, et kahjuks pidime seda taluma. Oeh!!! Ikka tõeline and aafrikapäev - ikka nii.palju sarnast mida Ghanas kogesime, kuid siin kogeme.tunduvalt tsiviliseeritumalt. Aga.ma olin ikka korralikult väsinud lõpuks.