Olime oma ööbimispaika teada andnud, et jõuame kella 10neks kuid lõpuks kolistasime südaöösel Maarjaga mööda Essaouria vanalinna (jälle sattus see meil lahedasse piirkonda) ja seekord tänu GPSi abiga leidsime kitsaste tänavatelt oma riad Le Grande Large ülesse. Koputiga kõvasti lärmi tehes, lõpuks avati massiivne uks unine kuid rõõmsameelne prantsuse ja araabiakeelt kõnelev hosteli admin lasi sisse. Andis võtme ja saime nii palju aru, et homme tegeleme paberimajandusega ja hommikusöök on katusel.
Uhh, nii hea on taas end väljasirutada, sest hommikust peale oleme bussidega rännanud.
Aa, eile tegelikult tahtsime jõuda kl 17nesele bussile, aga see oli hoopis 15 minutit varem ära läinud. Aafrika!!!!
Üleeile olime veel oma mägihostelis - ikka naljakas, et elektri lükkavad sisse vaid õhtuks. Huvitav tähelepanek, mida varasemalt ei ole märganud, tohutult palju oli kanepisuitsetajaid, minu arust kanep ja mägironimine kuidagi väga kokku ei sobi. Kurb!
Hommikul olid mu lihased ikka väga hellad eelmise päeva mägiseiklusest, kuid Maarja tahtis ikka korra varustusega mägironimist ära proovida. Mina jätsin selle vahele, hommikul peale hommikusööki ilmus kohale pisike mustanahaline natuke sakutada saanud välimusega vanem meesterahvas, kes oli nõus Maarjaga ronima minema. Korra uurisime tema tausta ka, sest esmapilgul ei tundunud kohe usaldusväärne, kuid üle 26 aasta oli ta tegelenud ronimisega ja vahel hulle turiste käinud väljaaitamas, kui need ilma varustuseta kusagile kaljuotsa roninud ja enam alla pole saanud.
Tõi varustuse, ronimissussid (pakkus mulle ka võimaluse) kuid seekord keeldusin, ja siis nad Maarjaga teele läksid, ma mõtlesin, et lähen küla peale, kuid tuppa jõudes kustusin ära ja ärkasin selle peale, et kell oli 12 läbi ja hostelist vaja check-out teha.
Asjad kokku ja siis alla - Maarja oli ka just tagasi tulnud, õhetas vaimustunult ja ütles, et lahe, kuid lihtne ei olnud, eilne päev oli meile kõvasti ikka vatti andnud - aga lahe, uus kogemus juures.
Asjad koos ja nüüd vaja taas saada külast Tinghiri, sealt bussile - mmm ei teagi mis kell ja siis 3-4h sõit Ouazarrazesse - kesk Marokosse. Hosteli eest püüti meile shared-takso kinni ja ja teele - need sõitmised on küll meil ikka väga sujuvalt läinud. Pole üldse probleemi Aafrikas nende kohalike bussidega ringi kolistada. Tinghiri bussijaamas ujus küljealla sama mees, kes meid esimesel õhtul (mind väga ärritas) bussidele juhatas. Kuna juba teadsime teda, siis ei olnud nii tõrgsad, juhatas ta meile õige bussi kätte ja saime piletid ka odavamalt.
 |
| Tinghiri kohalikud bussid, mõni istub katusel et kotte vastu võtta |
Ouazarrazesse jõudes - suutsime taksopakkujad maha raputada ja mõtlesime, et peaks ööbimispaiga ka leidma. Leidsime kohviku ja WIFI jee ja bookisime riad Dar Rita - tuli välja, et see vaid 15 mintsa tee kaugusel ja jälle vanalinnas. Wow - MEDINAD meile meeldivad. Ma ei olnud wifita GPS-I Marokos kasutanud, ooo näitas täidsa õige suuna ja lõpuks olime.väga lahedas paigas. Vastuvõtt super - kotid võeti käest ja enne kui hakkasime asju ajama - ikka teetraditsioon koos suure hunniku värskelt.küpsetatud Maroko küpsistega.
Võõrustajad olid ise ka suured seiklejad ja nii sai ohtralt kogemusi vahetada.
Asjad tuppa ja kuna õhtu oli juba pool 7 siis oli vaja leida söögikoht, sest lõunasöök jäi vahele. Meile juhatati suund kätte ja öeldi 15 minutit kõndimist. Kui rahulik linn, tõeliselt mõnus ja õhtu oli iseenesest ka väga soe.
Kuid nagu meiega ikka juhtub, kui on võimalus ära eksida, siis seda me ka teeme - kui me olime juba tunnike ja peale tiirutanud - ja juba 3ndat korda sama kohta jõudnud, siis küsisin ühelt noormehelt teed, kes oma telefonis oli, muidugi meie araabia/prantsuse/hispaania keelt ei rääkinud ja tema sõnagi inglise keelt ei lausunud, kuid hakkas meid ise sinna paika viima, olime oma asukohast pea 2km kaugusel hahaha ja ta lihtsalt kõndis meiega sinna - appi kui vägev ja siis läks rahulikult oma teed.
Me vist oleme siin ignoreerinud kõiki reegleid/soovitusi:
- ära kola öösel ringi väikestel tänavatel (mis teha kui südaöösel otsid kodu) ja mõnus oli jalutada;
- ära mine võõrastega kaasa (mis teha kui nad oma koju külla kutsuvad) saime nii vägeva berberite kodukogemuse mitmes paigas;
- hoia oma pagasil silma peal ( meie esimesel võimalusel anname suure koti ära) ja üldse ei häiri kui see visatakse kohaliku bussi katusele lahtiselt. Teistel on ka.
- püüa vältida tänavatoitu (aga kui see on nii maitsev? Aitab kohalikega jutule saada) Meie moto, proovi, nuusuta, maitse - targalt. Korralikult ja värskelt küpsetatud - pole väga ohtu.
- küsi teed vanematelt inimestelt, siis ei pressita raha välja - meie oleme avastanud, et küsida tuleb teed nn hõivatud inimeselt, siis ta juhatab küll, aga ei ole kurje kavatsusi.
...ja veel teisi soovitusi!
Esimestel päevadel tuleb lihtsalt rahulikult kohaneda ja siis vabalt võtta! Ja muidugi - pole mõtet ärrituda kui asjad aega võtavad, selline paaritunnine loks on igati norm - eile just nägime bussis sõimavaid turiste, kes olid väga häiritud bussi paaritunnisest hilinemisest, aga noh, mis teha.
 |
| Rändajate tuba Dar Ritas - igal pool kohaneme kiiresti |
 |
| Üks meie hostidest Dar Ritas enne teele asumist |
Dar Ritast teele asudes, saime taas bussile, wow - CTM firma, otsekui lennujaamas, ostad pileti, siis on eraldi pagasi drop-off ja eraldi ootesaal, kõik lausa fääncy. Kui sõiduks läks, siis 2h pärast oli peatus - kõik läksid kohvikusse sööma. Araabia keeles öeldi midagi, kuid me ei mõistnud, läksime ka ringi chillima, ise naersime, et me.kusagil nn turul ja pole õrna aimugi, mis kell buss edasi liigub, eks ta siis annab korduvalt signaali, et reisijad taas kokku koguda. Väike tiir ja vist peaks sööma, kuigi olime tiirutanud korralikult juba mägede vahel - ja ikka siin seal oli bussis kuulda, kuidas inimestel paha hakkas. Ennast loksutas ka ikka tsipa, aga süüa tuleb ju ikka.
 |
| Apelsinivarud täiendatud, liha sööma ja siis tagasi mäestiku käänulistele teedele |
 |
| Bussipeatus, lihaküpsetajad ei lubanud endast pilti teha, poolel teel Marrakechi |
 |
| Apelsin sobib alati, isegi siis kui bussisõidust süda paha |
Läksime.grillijate juurde kes taas araabiakeelt.kõnelevad, ütlesime, et soovime ka seda, nad viipasid käega lihaleti poole, kus rippusid veisete lihakehad (moslemimaa, siis sealiha ei näinudki) tuli välja, et sealt tuli võtta värskelt sinu silme all hakkliha, mis pandi ajalehe sisse ja siis marssisid sellega grilli juurde, kus vormiti sellised lihapallid ja hiljem serveeriti tomati ja sibulaga - vürtsköömen ja sool.pandi kõrvale (millega sa ise andhiljem toitu maitsestasid) Muide, olen seda vürtsköömne maitseainet megalt.armastama hakanud - jammi. Ja siis toodi saialatakas ja lihapallid - ja muidugi tuli süüa parema käega. Kui hea.
kusagil 40 minuti pärast kutsus buss rahva taas kokku ja sõit jätkus Atlase mägedes, oiiii kuis keerutas - ühel.hetkel tundsin ise ka, et kõik keerab. Vaikselt palvetasin, hoidsin silmad kinni ja proovisin seda loksumist võimalikult maandada - ai kui paha. Vaated olid metsikult ilusad, aga olek oli ikka metsikult paha - oma peas mõtlesin vaid, et see kuulub seikluse juurde. Kuid lõpuks sai magada ja ärgates olime mäeahelikust läbi ja peatselt Marrakechis, kus ümberistusime.
Tore oli taas kindlal pinnasel olla ja me elasime üle. Yehuu!!!
Paar tundi oli aega järgmise väljasõiduni, siis sai ringi kolada veel rongijaamas, mis oli oli äge ja tegime otsuse, et võimalusel.tuleme esmaspäeval Agadirist rongiga, et saada ikka aafrika-rongi elamust ka. Vaatame siis kuidas see kulgeb - hahaa!!!
 |
| Marrakechi rongijaama esine plats |
No comments:
Post a Comment