1.02.2017 Medina kaootiline kaos, lihtsalt ignoreeri

...siis jääd ellu. Liiklusest lihtsalt ei tasu välja teha, sest muidu kui seda jälgima ja järgima hakkad, ei pruugi ellu jääda - hahaa! Enam ei liigu ükski närv ka, kui 20cm varvastest möödub mõni takso, roller, eeslirakend või lihtsalt veoauto - kõigil on õigus ja sellega oskavad kõik ka arvestada - põhiline on, et ei mõtle vaid liigud. Kuigi õhtul tuli ületada ikka mitmerealine tihedaliikluseline ristmik, tardusin paigale keset liiklust ja Maarja vedas mu seal lihtsalt kättpidi üle.

Sellel tänaval oli isegi keelumärk liiklejatele ja rahumeeli sai pakutavat imetleda, kuigi silmad tuli hoida päikeseprillide taga, sest otsene silmside sulatas kaupmehe südame ja kohe said tema nr 1 sihtmärgiks.

Minu pesa - õhtul kl 22 kukkusime ära ja hommikul olid kohalikud üllatunud, et me öisest padukast midagi ei teadnud, sisehoovi katusel siras hommikune päike ja olime rõõmsad, et päike ikkagi kusagil eksiteerib;

Pärast hommikusööki hakkasimegi siis Medinat avastama - väike plaan paigas ja teele. Medina on siis Marrakeshi vanalinn, mis sisaldab kõike ja selle eest palju. Erinevad turistidele mõeldud infobukletid kirjeldavad, et Medina on kõigi 5meele kogemus, mis on ühest küljes võrratu, kuid teisest küljest väga väsitav.

Kogu vanalinn on ümbritsetud müüriga ja orienteerumise teebki keeruliseks see, et palju on pisikesi kitsaid tupiktänavaid.Vahepeal proovides ka kaardi järgi orienteeruda, siis vist kordagi ei saanud me täpsest asukohast aru , muidugi oletasime, et see on puhtalt kaardi enda süü, aga võis muidugi mõjutada see ka, et me.lihtsalt lugesime seda valesti.

Palee katusel näeb ka teisi katuseid ja turist poosetamas - päikse käes oli juba täidsa soe, kuid siin on ka ikka tegelikult talv 

Jõudsime El Badi paleesse, kus elas Saaditi dünastia kuulsaim sultan 16.sajandi lõpus. Grandioossus ja massiivsus - vägev, võtsime ikka tõeliselt pikalt aega, et kogu seda melu ja olu nautida ja lisaks muidugi võlus ka lihtsalt päikesepaiste, lõpuks!!! Õhtul avastasin, et oma näo olin ilusti ära kõrvetanud, päikesekreem on ju vaid nõrkadele - hahhaaa.

All väiksed kolmnurgad on sultani laste hauad, kes hukkusid kui maad laastas katk - kurb, kuid imetlusväärne on ikka see suurus ja marmorirohkus.

Pärast trippisime edasi Saaditi dünastia sultanite hauakambritesse, mis oli tegelikult omamoodi taas ilus paik, alguses ei saanud arugi, mis väikesed kõrgendatud kohad nn sammastega templites olid, kuid need olidki hauad, marmori mosaiikidega kaunistatud.

Üks selles piirkonnas mosseedest, neid ikka on seal ohtralt, kuid need on suureks abiks meil orienteerumisel 😃

Mööda Medinat seigeldes lõpuks eksisime ikka täiega ära ning kuna väsimus hakkas maad võtma, siis ka kohalikud kauplejad ei torkinudki meid väga. Ühes kohas oli küll ootamatu kogemus, kui äkitselt kaetud mosleminaine ainult silmad paistsid mu käe haaras ja järgmisel hetkel suurt süstlanõela nägin - ja sellest mingit plöga mu käele hakkas panema, kiiruga tõmbasin eemale, et ka tema ehmatas ja tegin ikka väga pahandavat nägu, ei hakanud ta väga enam torkima.
Sattusime teisele poole müüri, ups aga tuleb kuidagi tagasi saada, kas sissepääs leida sest üleronimine võimatu hahhaaa!!!

Lõpuks saime tagasi tuttavamasse kohta ja mõtlesime ,et ruttu vaja üks hiline lõunasöök teha. Potsatasime maha ühes tänavakohvikus, nälg oli selleks ajaks juba mega - lauale toodi koheselt kohalik sai, pluss oliivid, pluss värsket salatit, ilma, et oleksime tellinud - süvenemata ja halvatud mõistusega hakkasime näksima, esitasime oma tellimuse, ja midagi küsiti veel prantsuse/araabia aktsendiga vastasime jaatavalt. Enne kui oma kuss-kussi kätte saime ilmus lauale veel kraami. Alles siis kui esimese maitseelamuse olime saanud mõistsime, et lisaks sellele, mis tellisime tuleb teiste asjade eest ka maksta.
Ja nii see oli - nii, et arve tuli poolesuurem. Eks võtsime seda osa jälle otsekui reisimise koolitusest - ahhahahaa! Aga maitseelamus oli super 😃
Pimedas käisime veel suurel väljakul, mis oli äkitselt muutunud suureks festivali paigaks - muusika, etendused, atraktsioonid, aga kogu aeg tuli teha nägu, et millessegi ei süvene, sest muidu taheti kohe kergendada meie rahakotti. Huvitav oli veel see, et söögikohad olid paksult tihedalt pikitud mehi täis - telekast tuli jalka. Hahhaaa, no igal pool olid mehed sinna külge naelutatud, nagu juba Ghanas, aga tundub, et jalka seob paljusid, peaasi et oled sama meeskonna poolt, mis kohalikud.
Sry, tekst on lünklik ja vigadega, telefonis blogipidamine ikka paras challenge.
Kuid nüüd on päev õhtus, Maroko ülimagus münditee joodud, võib taas uuele päevale vastu minna. Tunnen, kuidas nii ihu, hing ja vaim puhkab. Ja muidugi jätkuvalt pean ütlema, et Maarja on ikka super seikluskaaslane 😃