Hommikul saime veel oma ööbimispaiga poolt varajase hommikusöögi ja siis oli südamlik head aega, kuid nendega kohtume veel, viimane öö, enne kui koju hakkame tulema, siis ööbime taas seal - Dar Touyiris (SOOVITAME VÄGA)!!!!!
Olime oma bussiagentuuri ees ja lootsime, et meid ikka sealt peale korjatakse, vaikselt kogunes veel rahvast, kes valmistusid ka selleks väikeseks üle 650km reisiks. Samal ajal oodates jälgisin ka lihtsalt varahommikust melu. Mitmed mehed istumas välikohvikus, nautlemas oma hommikust Maroko teed ja lugedes ajalehte. Samal ajal möödus üks vanem meesterahvas, rohkem kodutu välimusega - ja nendelt laudadelt kuhu olid jäetud hõbedased nikerdustega teekannud, kallas endale teed klaasi ja nii ta siis käis mööda tühje laudu, mis oli veel koristamata. Vahepeal küsis ka ühelt lehelugejalt tema poolikust suitsu, kes andis talle selle südamerahuga ja ise pani uue paberossi ette. Ühel laual oli kannus rohkem teed ja kodutu mõnules pikemalt, vahepeal sigaretti popsutades, tee lõppedes lahkus jalutades oma teed. Umbes paari minuti pärast astus kohvikust väliterrassile mees ajalehega, sättis end mugavalt istuma ja hakkas teed nautima. Kuid tohohh imet, teekann täidsa tühi. Mees hämmingus, loksutab kannu vaatab ringi ja midagi ei saa aru, jälle loksutab, tühi, mis tühi. Kulm kortsus ja nägu tõsine.... Kes on minu klaasist teed joonud? Kutsub teenindaja, kahekesi arutlevad juhtunu üle - selgub, et mees oli omale tee ära tellinud ja siis tualetis käinud ja lehe valinud, aga ega kodutu seda teadnud, tema vaid vaatas, et hea magus tee ripakil ja ega seda siis saa lasta raisku minna - hahahaa! Õnneks teenindaja patsutas selle mehe õlale ja tõi talle uue tee.
Milline tore idüll, tasub vaid bussi oodata Maroko tänaval - saabuski me sõiduvahend, tuli välja, et pagasi eest tuleb maksta 5dirhamit (50 euro senti) pole paha ja lausa trükitud klepsud anti, Ghanas sõlmiti lihtsalt papitükk koti külge ja öeldi, et no problem.
Ronisime bussi ja leidsime oma kohad, ossa siin on alles pisikesed vahed, isegi Maarjal oli kitsas, 14h kokkupressituna - lahe väljakutse - hehee.
 |
| Kokkupakitud Maarja, kuid ta leidis, et talle meeldibki magada pea vastu eesolevat seljatuge |
Sõit kulges üle Atlase mäeaheliku , tõusime pea bussiga 2400m kõrgusele, oi need käänulised mägiteed, vaade suurejooneline, aga kohe kui hakkasid mingit ebasobivat asja tegema, siis tundsid, et seest hakkab iiveldama.
 |
| Imeline ja käänuline |
See keerlemine kestis tunde ja nii mõnigi kohtus bussis taas oma hommikusöögiga, õnneks meil Maarjaga oli ok, kuid ühes peatuses ühele tütarlapsele jagasime iiveldusvastaseid tablette (me mõlemad ju med.valdkonna töötajad ja see igasugu varu kaasas). Kahju oli temast tõesti.
 |
| Atlase mäeaheliku ületamine um 2300-2400 m kõrgusel |
 |
| Maastik muutnud värvi - hakkab kõrbestuma |
Kui väljaarvata, et kitsas oli, siis bussifirma super ja teenindus väga tähelepanelik. Me oleme Ghanas ikka kõva kooli saanud seiklustega, nüüd kogu aeg hämmingus kui ladusalt kõik on sujunud, ikka mega palve-back on taga.
Mitmed peatused, parajate vahedega, et pissil ja süüa ka saab. Üks tähelepanek veel, mis super positiivne, kõik tualetid on nii puhtad, Ghanas oli see alati üks paras elamus. Ja üldse Maroko tänavad ka väga puhtad, inimesed oskavad hoolitseda oma maa eest m Arusaam Marokost on väga muutunud ja kordagi pole.ma tundnud ennast mitte-turvaliselt. Väga hea on siin reisida.
Olles mäeaheliku tipus, kui buss peatus, kuristiku äärel, kurvis oli suur veok külili - ouch! Nii, kas oleme siin tunde kinni, kuid ei, nad olid mingi kraanalaadse asja sinna korraldanud ja 10-15 mintsa pärast võis sõit jätkuda. Wow!!! Kõik sujub!!!
 |
| Külili veok mäeaheliku tipus, taganemisteed meil ei ole, kuristikuäärel bussiga ei saagi niikuinii ümber pöörata, ootame kannatlikult |
Õnneks asendid olid nii ebamugavad, et enam polnud vajadust end liigutada, tegime nalja, tukkusime, suhtlesime enda taga istuvate hiinlastest õe ja vennaga ja nautisime vaadet, aeg ajalt üksteisele.meelde.tuletades 8h on veel sõita, 7h on veel jäänud, kui jäänud oli vaid veel 4h, oli tunne, nagu oleks kohal. Õhtul poole 10ne aeg jõudsime pimedas Merzougasse , loodus oli muutunud kõrbeks, siit Alzeeria piirini on muide vaid 25km. Nii et oleme nüüd Maroko teises otsas.
 |
| Buss on meil igati korralik, bussijuhid vahetavad teatud ajatagant oma istekohti ja kaasas on lausa reisiturvaja |
Maarja oli meile ööbimispaiga ära bronninud ja teel.olles.andis paiga omanik teada, et tuleb bussi vastu. Nii tore, ja kui sul on nätske mitte pruunistunud pannkoogi tunne(meeleolu oli kogu aeg lõbus) aga selliselt kirjeldasime oma bussis oldud olemist, siis pärast käänutamist ei oleks enam tahtnud ise mõelda.
Lõpuks kõrbelinn Merzouga - ülitore pereisa oma 2 lapsega tuli vastu, naine oli 4 kuuse beebiga kodus. Koos jalutades kodu poole ja Aafrika tihedalt tähti täispikitud tähistaevast nautledes, ei mingit suurelinna valgusereostust. Ohoo, me.ei olegi külalistemajas vaid elame hoopis. kohalike berberite juures kodus, appi kui äge!!! Vastuvõtt oli mega, kohalik pere, kohalik kodu, kodusöök ja mega külalislahkus. Olin just bussis unistanud Maroko magusast piparmünditeest ja rääkisin Maarjale, et tahaks proovida ühte teatud kohalikku rooga - ja tohohh imet, mu mõlemad soovid täitusid.
Samal ajal kui toitu serveeriti, peremees ütles, et meile on homseks 2 kaamelit.kõrbesse seiklemiseks ka valmis pandud - wow!!!
 |
| Kõrbelinna Merzouga berberite kodus |
Tänulikult lõpetades hilisõhtuse söögi ja südamlikult soovisime and head ööd, ütles peremees, this is Your home feel free 😃 ja me tõesti tunneme end kodus!!! Oii, ma olen juba nii põnevil homsest päevast!
 |
| Siiani on sujunud 100%, ma lihtsalt olen nii vaimustuses kui äge riik on Maroko ja kui ägedad inimesed siin elavad |
No comments:
Post a Comment