7.02.2017 See võtab aega vaid kolm tundi..

....ütles meie hosteli võõrustaja väikese mägimatka raja kohta, kui me hommikust sõime. Eelmine päev olin sellest sõidust ära väsinud, ütlesin, et täna magame kauem ja teeme sellise lebo päeva.

Meie ööbimispaik, mille nimi on Kuristik

Kuna meil selget plaani ei olnud, siis otsustasime, et teeme midagi kerget. Eile õhtul kui sellesse kaljusse raiutud koju jõudsime, siis tuba oli ikka kõledalt külm, nagu oleks tagasi olnud kõrbe telgis. Uhh, ei mingit soojustust, koheselt kui tuppa jõudsime, siis võõrustaja tõi veel lisatekke. Väga hea, jahedas magades puhkabki end välja ja meil on ju magamiskotid ka endaga kaasa võetud, juhul kui liiga jahedaks läheb. Tuba oli tagasihoidlik ja wc oli vaid dushikardinaga eraldatud. Aga me oleme harjunud igasuguste asjadega. Aga majutuspaik oli iseenesest äge. Enamasti ööbivad selles paigas mägironimist armastavad asjapulgad, suht kohe küsiti meilt ka, kas ronima. Kehihtasime õlgu, veel ei tea, elame sisse ja võibolla proovimegi äraa pole seda kunagi teinud.
Eemalt kuulsid kuidas generaator töötas, kuid ei mõelnud selle peale midagi. Kuid hommikul ärgates elektrit polnud (oo lõpuks saame seda ka kogeda).

Kuristikus, sealt vaja üles saada

Otsustasime minna väiksele mägitripile, ronid üle mäekuru, jõuad külasse ja sealt ringiga tagasi - lihtne (maksimum kolm tundi võtab aega). Teeme ära, vabalt. Võtsin igaks juhuks 1.5l vett kaasa ja kõrbeseiklustest oli mul järgi jäänud kaks poole liitrist coca-colat (see annab kiire powerboosti) aa ja koti põhjas oli Merzougast shoppatud ja pihutäie mõnusalt röstitud pistaatsiapähkleid omandatud.
Õues oli jälle karge, tunnistasin oma alla andmist ja jooksin oma tutimütsi ja kinnaste järgi. Kui palav hakkab, saab alati vähemaks võtta.

Teekond oli lahe, suurte kaljude vahelt hakkasime nn kuristikust tõusma (nii nimetati seda kohta). Alguses oli sujuv, kuid tõus oli päris korralik, mina hakkan hingeldama päris kiirelt, peatselt läksidki müts ja kindad kotti ja lõpuks oli mõnus vaid t-särgiga. Emotsioon oli jätkuvalt laes.

Mööda mägiradasid tõustes, hingematvaid vaateid imetledes ja aegajalt.tulid vastu kohalikud oma eeslite ja muuladega. Kurb on see, et kõik seal mägirajal hakkavad raha küsima, siis ma ei pildistanud ka neid, sest kohe oli rahanõudjad ümber, kuid õnneks ei liikunud nendel teedel liiga palju rahvast ja saan aru ka, et nemad peavad kogu aeg neid matkajaid taluma.
Ühes kohas Maarja otsustas pilti teha, sest kohalik küsis dirhami, tegi pildi ära ja koheselt oskas tädike inglise keelt ja küsis hoopis 10 dirhamit (1 euro) ohoo, hind tõusis, Maarja muidugi keeldus kümnekordset hinda maksmast.ja andis esialgse lubatu, tädike kehitas õlgu ja läks lauldes edasi.
Tee oli lahe, kivine ja järsk, okkalisi põõsaid oli kõikjal, vaatasime, et kui saame üles, siis teeme pausi.

Lõpuks olimegi üleval, kuid mida ei näinud oli küla, istusime ühe kaljunukile ja mõnulesime, vaikne ja kõrge ja soe. Mmmmmmõnus! Peatselt ilmus välja üks USA noormees, kes oli ka seljakotimatkaja ja eemalt tuli ja ühines meiega noor karjus, kes hakkas meie selja taga teed jooma, vahepeal raha küsides.
Ja siis ühines veel üks leedu noor abielupaar ja veel üks ameerikakutt. Üks igati lahe punt oli moodustunud. Mingil hetkel hakkas igaüks omas suunas liikuma ja nii ka meie. Küla oli vaja ju üles leida. Rada läks kuidagi imelikult ja tegime oma plaani. Vaatasime, et eemalt sellelt rajalt.tulid tagasi ka see leedu paar ja usa kutt. Neil oli sama eesmärk ja hakksime ühiselt liikuma. Kõndimine muutus vaevalisemaks.

Maarjaga lahendasime ära oma Coca ja pistaatsiapähklid ja mõtlesime, et ikka.oleks pidanud natuke tugevamat kaasa haarama, aga Colast saadud suhkrulaks.andis toonust kõvasti juurde (Eestis ei armasta ma Colat üldse, see selline Aafrika teema)
Peatselt nägime telgilaadset.asja, mõtlesime, et küsime teed kui kaks ülikurja koera ründavalt meie poole.jooksid, hingasin sügavalt, karta ju ei tohi, nad ikka püüdsid jalgu rünnata, kuid peatselt nad ikka.pagesid, kui midagi suuremat kätte haarasid (järgmine päev sain teada, et mägedes tuleb eemale hoida kolmest tegelasest madudest, skorpionitest ja koertest, eriti viimaseid on palju metsikuks muutunud ja kannavad endaga ka marutaudi - hahahaa! Hea, et enne ei teadnud)

Linn on aga alla ei pääse

Päike lõõmas, teistel oli vesi otsas, laenasin enda oma. Kaugustes nägime oma küla, aga iga kord kui metsiku ronimise ära tegime, leidsime taas endid kaljuservalt, kust läks alla mega kõrge kaljusein.

Maarja ja leedulanna Victoria - mis tee meid alla viib?

Igakord pidime tagasi ronima - ma isegi libisesin korra suurte kividega, nüüdseks on kaunistavad sinikad. Kell oli juba 3 - kolme tunni pärast läheb pimedaks, mmmm, me pole veel rada leidnud, plaan oli lõpuks enam.vähem samasse kohta tagasi minna, kus oli rada.

Mis suund valida???

Me Maarjaga läksime omas.tempos ja nemad läksid ees, kuna.rada tundus ikka liiga kauge, leidsime jõesängi, mida mööda ikka alla saab - VIST.

"Efka, see on jõesäng, siit saab alla VIST?"

 Tegime nalja, et siis.kui arvame, et all oleme, raudselt. see. lõpeb kosega. Tunnike taas seiklemist ja siis tuligi kaljusein - ei - ole, me näeme linna, kuid ... ei pääse sinna. Silmitsesime hoolega.teist mäeseina ja järsku nägime looklevat rada kaugel eemal, me peame sinna jõudma, kuid selleks peame sealt kus olime taas üles jõudma - kes mägedes.ära kaovad, ikka turistid! Kuid lõpuks! Yeeeee, rõõmutantsu ma ei teinud, sest Uus-Meremaal.lõppes see kipsis jalaga pärast mägist matka, Maarja lubas mul vaid rõõmust laulda - hahahahaa!!!

Yee, rada leitud eemal - lõpuks, kuid matkata veel hoogsalt, taamal meie linn 

Ja oligi rada, minna oli veel palju, aga meil on tee, meid isegi ei huvitanud, kas see õige on, aga meie külake paistis. Peatselt tuli meie järgi ka üks usa kutt, keda olime päeval kohanud ja temagi oli olnud eksinud ja taamal nägime teisigi, kes lõpuks raja leidsid.

Lõpuks jõudsime külla, leidsime veel ühe vägaq vana küla, kuid nüüdseks.olime ära kasutanud juba mitmekordselt oma jõulimiidi ja tahtsime vaid ööbimispaika.tagasi jõuda. Naersime, et see oli meie viisi lebopäev. Ma ei tea, mitu.korda enda limiite ületasin, kuid põhiline oli, meeleolu oli ülev lõpuni välja ja loodan, et ma päikesest ville kätele ei saanud hahaha, nuh, aga vähemalt saab mingi jume Aafrikast.
Ööbimispaigas generaator töötas ja õhtul oli elekter, tundub, et kulude kokkuhoiu mõttes nad toodavadki voolu vaid õhtuti, põnev. Aga me oleme elus ja rõõmsad, et taas üks lahe seiklus on läbi tehtud.  Ainult 7h ronimist. Hahahaa, homme vist lihased laulavad.