Olles taas Maarjaga kontaktis olnud, kui teemaks tuli vaktsineerimine. Minnes Ghanasse, siis tuli kohustuslikus korras ikka kollapalaviku vaktsiin ära teha. Kuid sellel korral oli endal ka tunne, et peaks ikka selle A-hepatiidi vaktsiini ikka ära tegema. Poolt ja vastu arvamusi on palju, aga kui tunne ikka on selline, siis tuleb selles suunas liikuda; Ausõna, ei viitsi pärast selle haigusega tegeleda, see pidi ikka väga nõmeda enesetunde andma (kuigi läbipõdemisel saavutab ka sellega eluaegse immuunsuse) Ja doonoriks sellel aastal ma niikuinii minna ei saa, sest kui aasta jooksul ikka Aafrikas käidud, siis nad väga ei taha sind kui potentsiaalset nakkusekandjat verd andma.
Palusin oma tervisekeskusest retsepti - õhtul sõbrantsi juurde apteeki minnes avastasime, et kogemata oli väljakirjutatud vale retsept - naersime koos, et minu Aafrika juba algaski peale. Seiklused ikka igal sammul. Ei olnud midagi teha, tuli koju tagasi sõita - ja siis tundsin sõidu ajal, kuidas mind tabas reaalsus - ma päriselt lähengi. Võtame seljakotid ja asume Aafrika poole teele, kuidagi veider tunne oli. Kuid samas on enda sees rahu, hirmu kindlasti ei ole, aga väike seikluse-võbelus hakkab ikka esile tulema. Apteegis proovisin oma perearstiga ühendust võtta, aga pärast kellaaega vaadates selgus, et ups, tööpäev on tegelikult ju läbi ja mina pommitan tema isiklikku mobiili. Eks homme proovin uuesti.
Hommikul olles kl 8 ilusti oma tööpostil kui peatselt helises telefon - ohoo, perearst isiklikult helistab tagasi. Ausalt, olin üllatunud, milline hoolimine. Teavitasin olukorrast, et kogemata sain nn lastevaktsiini, mille ma välja ostmata jätsin, ütles, et teeb kohe muudatused.
Kui osakonnas oli rahulik, sain ülemuselt loa korra tööpostilt lahkumiseks ja peatselt sadasin uuesti apteeki sisse - siis muidugi oma haiglariietega Anita juurde - seal tegin veel nn moedemonstratsiooni - hahahhaaa! Vaktsiin käes, tööluus tehtud, tagasi tööle!
Koridori peal tuli vastu mu ülemus ja andsin korralduse, et tema peab olema see, kes noolena sisestab A-hepatiidi surmatud viiruse minu õlavarre lihasesse. Korra puikles vastu, aga tehtud see sai - hahhahaaa!!! Nii ja samm jälle seiklusele lähemal - oii, ma ikka ise ka ette ei kujuta, kuidas see kõik kulgeb!
No comments:
Post a Comment